&Ule piiride liikuvad pered: lood mobiilsusest ja paigal p&simisest (PDF Free Download)
See all >1 CitationSee all >24 References
University of TartuAbstractIn the research into migration, push and pull factors have for a long time been in the foreground, in addition to integration and the acculturation of mobile people settling in receiving countries. The starting point for integration-centred research has been the fact that the new country of residence is, or should be, also a new home country for the migrants. In this context, the transnational networks of migrants have not received enough attention, multi-locality being regarded rather as an exception. However, during the last two decades researchers have started to stress the parallel relations that people have to two or more states, meaning that it is possible even to talk about a transnational turn in the interdisciplinary field of migration studies.
Drawing on fieldwork material, this article explores the experiences of multi-local families, whose members live some or most of the time separated from each other, in the transnational social space in an Estonian–Finnish–northwest-Russian context. The main research material consists of forty interviews the author has made between the years 2001 and 2004. Interviewees are former Soviet immigrants living in Finland, on the one hand, and their family members living in the country of origin (Russian Karelia and Estonia), on the other.
By using narrative research methods, the author explores narratives of migration and border crossing – the possibilities and difficulties related to going beyond them. The aim has been to study transnational family life and narrating mobility from the perspective of different family members, taking into account the experiences of relatives who stay behind as well as those of children, in addition to adult migrants. The author is especially interested in the changes in family (life) caused by migration and the role of family storytelling in coping with these challenges.
Mobility is narrated differently depending on the situation and the position of the narrator. Even during the same interview the motivations for relocation are described in different ways, picturing both a spontaneous move and carefully thought out decision. Different aspects are stressed in the migration stories told by adult family members as compared to those of children, unexpectedness of migration being more important in the narratives of the younger generation. Family members staying in the country of origin are more willing to talk about the negative sides of transnational family life, as well as about the problems encountered when keeping in touch with relocated family members. When narrating migration and transnational family life, people have to take into consideration the standpoints, expectations and possible disapproval of their relatives, acquaintances and members of surrounding societies. People rarely talk about unsuccessful migration or about the negative sides of family life, although these aspects can also be moulded into a positive key narrative that helps a person continue with his/her life. With the help of stories, it can also be easier to put into words feelings and attitudes that would otherwise be difficult to express. Sometimes feelings are also described through the experiences of other family members, for example children.
The migration stories told during the interviews concentrate on relocations that took place in the recent past. When talking about the forced relocations or other hardships in the family history, the stress is on survival, on coping with problems. The stories about the persistence and courage of previous generations can also help people to cope with the present-day difficulties. Interviewees are generally aware of the historical relocations of their family members, although forced migration has not always been openly talked about even in the family circle. Along with experiences, fears related to them are often passed to younger generations. Interviewees have, for example, mentioned their fears related to the possible closing of borders. A number of stories also describe people’s first visits to Finland, reflecting the dynamics between their ‘own’ and the ‘foreign’ worlds. When family members move to other countries, they can become foreigners in the eyes of the relatives who remain. This can be fostered by the problems related to keeping in touch, which have been touched upon especially by older family members who stay in the country of origin. Keeping up a cohesive family feeling across national borders brings its own challenges, with which transnational families must deal.Discover the world's research15+ million members100+ million publications700k+ research projects
doi:10.7592/MT2014.56.siimTeesid: Artiklis analüüsitakse intervjuude abil kogutud materjali kaudu, kuidas hargmaiste perekondade liikmed jutustavad enda v?i pereliikmete migratsiooni-kogemustest ning erinevate piiride ületamisest. Samuti on vaatluse all hargmaine pere ja peretunde loomise mehhanismid nii mobiilsete kui ka paigal püsinud pereliikmete vaatevinklist.M?rks?nad: hargmaisus ehk transnatsionaalsus, jutustamine, migratsioon, pere, piirSissejuhatusMigratsioon, identiteet, kuuluvus ja perejutud on v?tmekontseptsioonideks siinses hargmaiseid ehk transnatsionaalseid peresid puudutavas uurimuses, milles keskendun Eesti, Soome ja Loode-Venemaa piiriülesele ruumile. Küsin, mida inimesed oma m?lestustest kuulajatele avavad ning kuidas nad kasutavad narratiive, et luua identiteeti ja kujundada enda suhteid erinevate rühmade v?i paikadega nii p?ritolu- kui ka vastuv?tjariigis. Artiklis keskendun sellele, kui-das inimesed jutustavad r?ndest, piiride ületamisest ja hargmaisest pereelust, l?htudes jutustajate endi algatatud teemadest intervjuu üldisi eesm?rke silmas pidades. Selle p?hjal küsin, kuidas mobiilsus perekonda m?jutab.Mobiilsus – soov ja sund olla mobiilne – ning tegelikud migratsioonitoimin-gud on olulised teemad nüüdisaegse identiteedi ja inimeste elulugude uurimisel (vt B?nisch-Brednich –119). ?ha enam leidub inimesi, kelle elukoge-musi ja identiteeti m?jutab elamine erinevates riikides, mist?ttu nii mobiilsetel kui ka paiksetel pereliikmetel on j?rjest rohkem kogemusi riigipiire ületavast pereelust. ?htlasi aktualiseerib see ka varasemad perelood migratsioonist, kohandades need t?nap?evaste kogemustega.2Hargmaisuse uurimine seostub üldisemalt r?ndeprotsesside uurimisega ja selle kaudu muutuvad oluliseks ka l?him?isted nagu globaliseerumine ehk ?le piiride liikuvad pered: lood mobiilsusest ja paigal püsimisest1Pihla Maria Siimhttp://www.folklore.ee/tagused/nr56/siim.pdf
www.folklore.ee/tagused128
Pihla Maria Siimüleilmastumine, globaalsuse ja lokaalsuse omavahelisi pingeid kirjeldav glo-kaalsus ning v??rsil hajali elavat kogukonda m?rkiv diasporaa. Diasporaa ja hargmaisuse m?isted kattuvad osaliselt, ent traditsiooniliselt on diasporaa m?iste kitsam kui hargmaisus, v?i on seda peetud ka üheks hargmaisuse vor-miks (Povrzanovi? Frykman 2004). Kui hargmaisusega viidatakse inimeste, kollektiivide, v?rgustike jne riigipiire ületavale tegevusele üldisemalt, siis dias-poraa m?istega r?hutatakse kahe v?i mitme paiga erilist s?ltuvussuhet, mis m?jutab oluliselt riigipiire ületanud inimeste elu uues asukohariigis. Algselt on diasporaa m?istega viidatud hajali elavate juutide kogemustele ja v?hemalt mingil m??ral seostatakse diasporaa m?istet endiselt sunnitud migratsiooniga.3 M?istet on siiski laiendatud, viitamaks mitte ainult pagulusele vaid ka migrat-sioonile laiemalt, sealhulgas postmodernsele kultuuridiasporaale. (Wahlbeck 2002.) M?te ühisest rühmaidentiteedist, l?hteriigist, ühisest kodumaast, ta-gasip??rdumise soov v?i üldisemalt enda sidumine kindla, geograa?liselt ette kujutletud kodumaaga on siiski selgemini seotud diasporaa kui hargmaisuse m?istega (Huttunen 2002: 44–45; Povrzanovi? Frykman 2004: 82–83). Ka juhul, kui diasporaa on osutunud ühel v?i teisel p?hjusel püsivaks, v?ib müüt kodu-maast v?i tagasi p??rdumisest m?juda rühma koos hoidva ning stabiliseeriva faktorina (Safran 1991: 91). Suhe endise kodumaaga v?ib olla kas kujuteldav v?i t?eline, aga see on igal juhul tugevalt olemas (Martikainen et al. ).Hargmaisus: teoreetiline raamHargmaisus viitab riikide piire ületavatele praktikatele, mis on eelk?ige mit-teformaalsed ning p?hinevad indiviidide, perede ja erinevate mitteametlike rühmade tegevusel. Riikide ja organisatsioonide puhul r??gitakse pigem rah-vusvahelistumisest v?i üldisemalt globaliseerumisest. Hargmaisuse t?psemaks kirjeldamiseks saab kasutada kolmetasandilist l?henemist. Makrotasand vii-tab rahvusvahelistele kokkulepetele, millega reguleeritakse üksikisikute ning rühmade tegevust ning mesotasand viitab ühiskondlikule, organiseeritud kol-lektiivide tasandile (nt kogukonnad, seltsid ja ettev?tted). Mikrotasandi ehk indiviidi- v?i peretasandi hargmaisus viitab mitteinstitutsionaalsetele riigipiire ületavatele suhetele. (Vt Martikainen et al. .)R?ndeuuringutes keskendutakse üldjuhul kas diasporaale ja v?imalikule tagasir?ndele v?i r?ndlejate l?imumisele vastuv?tjariigis. Eeldatakse, et ini-mesed elavad ja tegutsevad ühes riigis korraga. Nagu Leif Kalev ja Mari-Liis Jakobson on t?heldanud, s?ilitavad r?ndlejad tavaliselt piiriülesed kontaktid l?hedastega p?ritoluriigis ning elavad korraga kahes reaalsuses. Hargmaisus t?hendab seega tavap?raste praktikate laienemist, aga mitte t?ielikku teisene-
M?etagused 56
129?le piiride liikuvad pered: lood mobiilsusest ja paigal püsimisestmist: hargmaistes tegevustes ja piiriülestel v?ljadel osalev inimene s?ilitab rolle ka rahvuslikes ja kohalikel tegevusv?ljadel. (Kalev & Jakobson .)Oma uurimuses kasutan m?istet transnatsionaalsus ehk hargmaisus. Antud uurimuse kontekstis on see diasporaa m?istest sobilikum, sest intervjueeritu-te rühm on heterogeenne ja vaatluse all on nii r?ndekogemusega kui ka koju j??nud pereliikmete kogemused hargmaisusest. Diasporaa m?iste kasutamine v?iks ekslikult viidata sellele, et tegemist on ühtse kogukonnaga, keda seob m?te ühisest kodumaast. Transnatsionaalsuse m?iste v?imaldab r?hutada, et intervjueeritavate rühm on avatud ka muudes suundades, mitte ainult p?-ritolu- ja sihtriigi suunas. Diasporaa-uuringutes on rühma de?neerimisel r?-hutatud etnilisust. Antud uurimuses on aga tegu etniliselt erinevat p?ritolu perekondadega, mille osa liikmeid on endise N?ukogude Liidu aladelt l?inud Soome, osa pereliikmetest elab endises elukohas, osa aga m?nes kolmandas riigis. Hargmaisest ruumist k?neldes (vt Faist 2000) viidatakse mitmetele piire ületavatele tegevustele ja kontaktidele, suhtev?rgustikele, mis ei seostu ainult l?hte- ja sihtriigiga (k?nelemata sellest, et riigipiirid on vaadeldava rühma elu ajal muutunud).Hargmaised protsessid paiknevad alati mingis kindlas lokaalses kontekstis. Uuritavad riigid oma ajaloolis-ühiskondliku taustaga moodustavad raamid sel-lele, mis dikteerivad v?imalikud seosed ja kontaktid, mis saavad olla aluseks lugudele ja arutlustele identiteetide üle. N?ukogude Liidu lagunemine ning emigratsiooni reguleerivate seaduste muutumine suurendas r?nnet Soome (nagu ka teistesse l??neriikidesse) ning ühtlasi siinvaadeldavate hargmaiste perekondade arvu. Piirkonna ühiskondlik-poliitiline olukord ning muutused selles m?jutavad endiselt nii inimeste soovi elukohta vahetada kui ka suhtu-mist juba ümberasunud sugulastesse, k?nelemata hargmaiste perede tulevi-kuplaanidest. R?ndest h?lmatavaid paiku ja hargmaist ruumi polegi p?hjust vaadelda üksteist v?listavatena. Hargmaisuse ja diasporaa m?istete abil on proovitud m?ista sotsiaalset ja geograa?list ruumi, kus r?ndlejad elavad ja mida pole v?imalik de?neerida lokaalset ruumi globaalsele vastandades (Huttunen 2002: 46). Hargmaisus ei t?henda, nagu ei kinnistuks inimesed konkreetsetes piirkondades, kuigi r?nde tulemusel inimese suhe kohtadega muutub. Liiku-vuse kasvades ja rahvusvaheliste suhete lisandudes struktureerib inimeste tegevust sageli pinge, mis tekib liikuvuse ja kohalike kultuuriliste olukordade vahel (Ong ).Ametlikes perede?nitsioonides, mida ka statistikat koostades kasutatakse, m??ratletakse perekonda leibkonnana: pere all m?eldakse inimesi, kes elavad koos ja kel on ühine argielu. Siinses uurimuses m?rgib pere mitte ainult leib-konda v?i kahest p?lvkonnast koosnevat tuumperet, vaid ka nt t?iskasvanuid ?desid-vendi v?i vanavanemaid, s?ltuvalt intervjueeritud inimeste endi aru-saamast perest. S.t tegemist on üksteisest (emotsionaalselt) s?ltuvate l?hisu-
www.folklore.ee/tagused130
Pihla Maria Siimgulastega. Inimeste liikumisel ühest riigist teise on kujunenud üle riigipiiride ulatuvad pereseosed, hargmaised pered,4
de?neerimisel
v?ib Deborah Fahy Brycesoni ja Ulla Vuorelat j?rgides pidada oluliseks, et kuigi pereliikmed elavad v?hemalt osa ajast üksteisest eraldi, hoiavad nad siiski – v?hemalt ideaalis – üle piiride kokku ja toetavad üksteist (nii emotsionaalselt kui ka rahaliselt). ?hes riigis elamine pole seega peretunde s?ilimise eeldus, kui-gi riigipiire ületava peretunde loomisel ja s?ilimisel on konkreetsest ajast ja ruumist s?ltuvad erip?rad ja v?ljakutsed (Bryceson & Vuorela 2002: 3; K?rber 2012: 14). Inimeste liikumine m?jutab ka kodumaale j??nud pereliikmeid ja sugulasi. Hargmaisust uurides on enamasti keskendutud mobiilsete inimeste kogemustele. Sugulaste teise riiki elamaasumisega seoses muutuvad siiski ka koju j??nud pereliikmete elu ja suhetev?rgustikud. Nende kogemustele hargmaisest pereelust tuleks samuti t?helepanu p??rata (vrd Goldert 2001; K?rber 2012). Minu eesm?rk on uurida nii mobiilsete kui ka paiklike inimeste kogemusi ja sel p?hjusel olen teinud mitmepaikseid v?lit?id, intervjueerides hargmaiste perede liikmeid nii Soomes kui ka l?hteriikides.5Uurimismeetod ja materjalRahvusvahelist migratsiooni uurides aitavad kvalitatiivsed uurimismeetodid heita valgust üksikisiku kogemustele ning perede migratsioonipraktikatele, tuues need kategooriate, statistika ning etniliste rühmade üldpildi tagant n?h-tavale (vt nt Povrzanovi? Frykman 2008: 17; Chamberlain & Leydesdorff 2004). Uurin hargmaiste perekondade kogemusi p?rimusliku ajaloo vaatevinklist, ka-sutades narratiivset uurimismeetodit. Narratiivne uurimismeetod lubab, nagu Matti Hyv?rinen on kirjutanud, vaadelda lugusid kui m?tlemise, praktika ja sotsiaalse maailma struktueerimisviisi, mitte ainult kui toimunule tagantj?rgi subjektiivse t?henduse andmist. Lugude abil on v?imalik m?ista ja valitseda minevikku, kasutada seda oleviku ja tuleviku vajadusi silmas pidades. Nar-ratiividel on oluline osa inimeste identiteetide loomisel ning jutustamise abil tehakse oma kogemusi teistele arusaadavaks, rajatakse usaldust ja hoitakse rühmi koos. (Hyv?rinen .)Keskendun oma uurimuses6 hargmaistele peredele Soome, Eesti ja Loode-Venemaa hargmaises ruumis. M?ned intervjueeritavad on p?rit ka teistest Venemaa osadest v?i Baltimaadest, sugulasi elab neil ka kolmandates riiki-des. Uurimismaterjal koosneb v?lit??p?evikutest ja neljakümnest (v?rdlemisi) avatud intervjuust. Aastatel
intervjueerisin ümberasunud pere-liikmeid peamiselt Ida-Soomes. V?imaluse korral intervjueerisin mitut sama pere liiget, sh tegin intervjuusid ka l?hteriiki j??nud pereliikmetega (seda Vene Karjalas ja Eestis).7 Kokku olen intervjueerinud 31 naist ning 14 meest.
M?etagused 56
131?le piiride liikuvad pered: lood mobiilsusest ja paigal püsimisestM?nega olen kohtunud mitu korda, kas kordusintervjuu tegemise eesm?rgil v?i lihtsalt kohvi- v?i teetassi ??res. Intervjuudest 29 on tehtud Soomes, 11 Eestis ja Venemaal. Intervjuud on viidud l?bi kas eesti, soome v?i vene kee-les (ka mitut keelt vaheldumisi kasutades) vastavalt intervjueeritava soovile. Soome- ja venekeelsed tsitaadid olen t?lkinud selle artikli jaoks eesti keelde.Soome statistikaamet koondab teavet immigrantide sünnimaa, p?ritolumaa, kodakondsuse ja emakeele kohta. Statistikaameti andmete j?rgi oli 2012. aasta l?pus 35,6 protsendil Soomes alaliselt elanud v?lismaa kodanikest Eesti v?i Vene kodakondsus. V?lismaal sündinutest oli 34,1% sündinud Eestis, Venemaal v?i N?ukogude Liidus. Soomes elavatest v??rkeelsetest 37,8% k?neles ema-keelena kas eesti v?i vene keelt. (Tilastokeskus 2012a; 2012b; 2012c.) Soome statistikaameti andmed ei v?imalda vaadelda ümberkolinute etnilist kuulu-vust v?i migratsiooni p?hjusi. Sellest tulenevalt on n?iteks Soome kolinud ingerisoomlaste arvu kohta raske andmeid saada (vrd Davydova ; Martikainen 2007: 41). Sisser?ndajate arv endise N?ukogude Liidu aladelt kasvas m?rkimisv??rselt 1990. aastatel, p?rast seda kui Soome p?ritolu endise N?ukogu Liidu kodanikud v?rdsustati 1990. aastal v?lissoomlastega. Neile anti selle otsusega v?imalus taotleda tagasip??rduja staatust ja kolida oma perekondadega Soome. 1990. aastatel endise N?ukogude Liidu aladelt Soome l?inud inimestest 60–70% on ümber asunud tagasip??rduja staatusega, ülej??-nud kas t?? v?i ?pingute t?ttu v?i perekondlikel p?hjustel. Tagasip??rdujatena on Soome ümber asunud nii ingerisoomlasi kui ka Soome kodanike j?rglasi. Enamik endise N?ukogude Liidu aladelt p?rit tagasip??rdujatest on ingeri juurtega, kellega seostatakse naasmisprogrammi k?ige enam. (Vt Liebkind et al. ; Davydova 2004: 48.) Ingerlased on praegustelt Soome aladelt 17. sajandil ja hiljem ajaloolisele Ingerimaale – tulevasse Peterburi piirkonda – elama asunud inimeste j?rglased. Paljud s?dade, küüdituste ja repressioo-nide tagaj?rjel Ingerimaalt lahkuma pidanud inimestest asusid 20. sajandil elama Eestisse ja Vene Karjalasse. Endise N?ukogude Liidu aladel elab ka teisi soome p?ritolu inimesi, kes ise v?i kelle eellased l?ksid Soomest N?ukogude Venemaale ajavahemikus
ja p?rast Teist maailmas?da, ka neil oli ?igus taotleda remigrandi staatust. Enne Esimest maailmas?da ümberasunud soomlased olid peamiselt punasoomlased v?i majanduskriisi t?ttu Soomest lah-kunud illegaalsed emigrandid, aga ka Kanadast v?i Ameerika ?hendriikidest 1930. aastatel N?ukogude Liitu kolinud soomlased. (Vt Liebkind et al. 2004: 25–26; Maahanmuutto- ja pakolaispoliittinen toimikunta 1996.) N?ukogude Liidus ei olnud soome keele ja identiteedi alalhoidmine kerge ning paljud pered on mitmekeelsed ja -rahvuselised.2011. aasta alguses tehtud otsuse j?rgi on nn ingerisoomlaste naasmis-programm nüüd l?petatud, ingerlaste ajaloolisele kodumaale tagasip??rdumise ?igus on tühistatud ja nad saavad kolida Soome üldistel alustel. Soome asumise
www.folklore.ee/tagused132
Pihla Maria Siim?igus on s?ilinud neil, kes andsid oma soovist teada enne 2011. aasta 1. elamisloa taotlemise t?htaeg on neil viis aastat. ?igus s?ilib ka nendel inger-lastel, kes evakueeriti Soome 1943. v?i 1944. aastal ning saadeti s?ja l?ppedes N?ukogude Liitu tagasi. Niisamuti nendel, kes teenisid Soome armees aastatel . (V?lismaalaste seaduse muutmise seadus 57/2011, vastu v?etud 25. m?rtsil 2011 [Laki ulkomaalaislain 48 §:n muuttamisesta 57/2011].)Minu intervjueeritavad on Soome kolinud mitte ainult oma soome p?ritolu t?ttu, vaid m?ned ka ?pingute v?i t?? p?rast, samuti perekondlikel p?hjustel. Sageli on need motiivid ka p?imunud.8 Tavaliselt nad selgitavad, et on Soome kolinud, tagamaks oma lastele paremat ja turvalisemat tulevikku. Eelistatakse elada ühiskonnas, mida peetakse stabiilseks ja rahulikuks ja kus tulevik on kui-giv?rd ennustatav. ?mberasumise p?hjustena nimetatakse m?rkimisv??rselt ka majanduslikke olusid. P?him?tteliselt on tegu vabatahtliku r?ndega, kuigi ühest piiri vabatahtliku ja sunnitud migratsiooni vahele on kaunis raske t?m-mata, eriti 1990. aastate alguses kolinud intervjueeritavate puhul.9 Inimesed v?idavad, et neil polnud v?imalik oma senisesse elukohta j??da. Teisalt ütlevad m?ned, et nad on sunnitud j??ma oma elukohta, vaatamata soovile ?ra kolida. Takistuseks on n?iteks seadused: v?ljastpoolt Euroopa Liitu tulevate inimeste puhul loetakse pereliikmeteks, kes saaksid taasühineda, vaid alaealisi lapsi ja abikaasat v?i elukaaslast. Sellest tulenevalt ei saa t?isealised lapsed v?i (eakad) vanemad tuua Soome kolimise avalduses p?hjuseks pere taasühinemise soovi.Artikli j?rgnevas osas keskendun v?ljar?ndest ja piiride ületamisest ju-tustamisele neis intervjuudes. Eesm?rk on analüüsida, millistele mobiilsuse aspektidele p??ravad jutustajad t?helepanu, millises valguses nad r??givad migratsioonist ja enda v?i sugulaste elust uues asukohariigis. ?htlasi kon-tekstualiseerin intervjuudes ?eldut, et m?ista, millised tegurid esiletoodud aspekte m?jutavad. P??ran t?helepanu piiride rollile inimeste elus ja jutus-tustes – millist m?ju on piirid peredele avaldanud ning kuidas narratiivides piire ületatakse ja kuidas neid konstrueeritakse. T?helepanu all on ka pere ja selle traditsioonide muutumine ümberasumisega seoses ning jutustamise roll hargmaisusega toimetulekul pere raames.Lood v?ljar?ndamisestIntervjuumaterjali l?bi t??tades j?lgisin esmalt seda, kuidas inimesed r??kisid migratsioonist: millistest ümberasumistest jutustatakse, mida r?hutatakse ja millest vaikitakse. See suunas mind keskenduma küsimusele, kuidas inimesed esitavad oma ja v??rast. ?htlasi tuli ilmsiks, kuidas perejutustusi ja minevi-kusündmuste t?lgendusi kasutatakse uues olukorras, et luua kontakte ühe v?i teise rühma v?i paigaga. Narratiivi k?sitletakse siinses uurimuses mitte niiv?rd
M?etagused 56
133?le piiride liikuvad pered: lood mobiilsusest ja paigal püsimisestkui tulemust, vaid pigem kui protsessi. Proovin p??rata t?helepanu eelk?ige sellele, kuidas lugusid kujundatakse. M?ned jutustatud lugudest on selgemalt v?lja kujunenud, mis viitab sellele, et neid on varemgi r??gitud. Vaatluse alla v?tsin ka l?dvemalt struktureeritud pereteemalised intervjuuosad, kuna ka need sisaldavad olulist infot inimeste kogemuste ja hoiakute kohta.Kui r??kida N?ukogude Liidus elanud ingerlaste v?i soomlaste v?ljar?nde-teemalistest narratiividest, meenuvad paljudele esimesena n?htavasti jutud s?jaajast, küüditamistest ja kannatustest, sunnitud migratsioonist ning keel-dudest naasta oma kodukohta ka p?rast v?ljasaatmispaikadest tagasi tulekut (vrd Reinvelt 2002). Ka m?ni minu intervjueeritav on jutustanud küüditamistest ja sunniviisilisest migratsioonist, tuginedes kas oma kogemustele v?i viidates teistelt pereliikmetelt kuuldud juttudele. Oma kogemustest r??kinud inimesed on peatunud nendel teemadel veidi pikemalt kui teised, aga enamasti pole need lood siiski kuigi detailsed v?i elamusküllased. Juhtunule viidatakse napis?-naliselt. V?ibolla on see seotud vanemate sooviga keskenduda pere mineviku positiivsematele aspektidele (H29: 7). Teisalt tuleneb see asjaolust, et neid narratiive vaikiti aastaid maha hirmu t?ttu autoritaarse riigikorra ees ja nii ei tekkinud tahtmist
ka edasi r??kida (vrd Davydova 2004:
136), nagu nentis umbes 20aastane intervjueeritav:Pihla: Kas teil r??gitakse tavaliselt palju pere ajaloost?Taavi: Noh isa poole sugulased r??givad, aga ema poole peal, kus on ingeri p?ritolu vanaema, see oli mingis m?ttes tabu, sest tema, ta k?is m?ned korrad Siberis, ta ei kasuta ikka veel oma nime [---] sellest ei saanud eriti r??kida ja see j?i kuidagi peale [---] ta ei ole ka palju r??kinud, küllap need on traumaatilised siiski need kogemused. (Mees, kolinud Soome Eestist. H10: 17–18.)10Juttudes sisalduv informatsioon oleks v?inud tekitada probleeme, kui need oleksid sattunud perest v?ljapoole. M?ni intervjueeritav on viidanud ka selle-le, et tal on palutud maha vaikida oma etniline taust. M?nikord on eelistatud sellest mitte r??kida isegi pere ringis. Nagu k?neles üks 30aastane naine, sai tema oma pere ingerisoome taustast teada p?him?tteliselt alles koolis, kui ?petaja pani kirja laste andmeid, sh ka rahvuse (H33: 43). Teine, 51aastane naine j?llegi jutustab oma emast, kes oli otsustanud isegi mitte mehele oma p?ritolust r??kida, mis tekitas peres hiljem pingeid.[---] ei juletud et, r??kida, et oled ingerisoomlane ja et see on, et minu, ema ei julenud r??kida isale, ja isa oli sellest solvunud ja v?ib-olla sellest l?ksidki, v?ib-olla see oli ka üks p?hjus, et l?ksid lahku, et. Et isa oli sol-vunud, et kuidas temale ei julenud, ei julge r??kida, ei julenud r??kida ja, ei usaldanud nagu selles suhtes aga, aga eks see elu, mina olen hakanud
www.folklore.ee/tagused134
Pihla Maria Siimm?tlema, et ikka, et üksk?ik, mis niisuguse saladuse sa r??gid, et ikka v?ib see kuskilt v?lja tulla, kogematagi, et ei pea meelega olema. Et t?esti on niisugused suured saladused hea hoida ainult endale, et. [---] isegi seda ei juletud ?elda, et Jumal on olemas et, et j?lle enne surma mu vanaema ütles et, et Jumal, et Jumal on ikka olemas. Jaa, aga muidu, ei, nagu seda, peeti endale. (Naine, kolinud Soome Eestist. H36: 69.)Vaikimisel on olnud ennek?ike kaitsefunktsioon. Noorem p?lvkond ei ole ka kuigi h?sti kursis nende peret puudutanud varasemate sündmustega. Teisalt, nagu m?ned uurijad on osutanud, tekkis 1990. aastatel v?imalus kogetut j?lle avalikult meenutada. S?jal ja ingerisoomlastele osaks saanud raskel saatusel on rühma jutustamistraditsioonis olnud kindel roll (Reinvelt 2002). Sellegipoo-lest ei ole need lood eriti noorema p?lvkonna intervjuudes kuigi olulisel kohal, sest esil on uutest elumuutustest jutustamine. M?ned intervjueeritavad on perep?rimuse juurde j?udnud hoopis kooli ajalootundides ?ratatud huvi t?ttu. Tunnis ?pitu ajel on nad hakanud ka (vana)vanemate k?est t?psemalt uurima oma pere mineviku kohta (H27: 23–24). Osa vanema p?lve intervjueeritavatest on avaldanud kahetsust, et nad ei tundnud huvi perejutustuste vastu ajal, kui vanem(ad) oleks(id) neid r??kinud, ning kardavad, et ka nende (lapse)lapsed hakkavad lugude vastu huvi tundma alles siis, kui on juba liiga hilja.Pihla: A kas, kas nad sellest on huvitatud, et missugune nende isa oli v?iksena, v?i selliseid jutte?Heli: Mitte keegi ei ole küsind midagi. Nad on isegi, ma olen mitu korda neile etteheiteid teinud et, et tuleb nagu mullegi ette see, et kui ma olin noor ja mul ju ema elas, isa suri ka varakult ?ra, aga ema elas, et kui palju asju ma oleks v?ind ema k?est küsida, mida ma ei oskand siis kü-sida. Aga et nüüd ma, mul tuleb palju asju ette, ema ei ole ammu enam, kuidas ma, mida ma v?iks ammu k?ike küsida, aga enam pole, kelle k?est küsida. Ma ütlesin, et teie olete ka nüüd, viidate selle aja k?ik ?ra, terve, terve mu elupuu, terve mu suguselts on niimoodi l?ind, et keegi ei tunne enam kedagi. K?ik j??vad v??raks. Ja-ja minu, minu elu, noorusajast mitte keegi ei tea midagi, ei tunne üldse huvi, ei küsigi. Ja see on mul natuke nigu v?ga valus koht igatahes. (Naine, elab Eestis. H39: 129.)Hiljuti l?bielatud v?ljar?ndest seevastu jutu oma koge-must soovitakse avada minule kui intervjueerijale, keda v?etakse kui enamuse esindajat. Tihti v?ib narratiivi taustal n?ha ka soovi seletada oma kogemust laiemale ühiskonnale: publiku all ei ole siinkohal m?edud ilmselt ainult mind kui uurijat. M?lemat tüüpi jutustusi – nii lugusid sunnitud migratsioonist kui ka viimaste aastate v?i aastakümnete jooksul l?bitud teekonnast – l?biv ele-ment on hakkama saamine v?i “elluj??mine”, kuigi seda üsna erineval tasandil.
M?etagused 56
135?le piiride liikuvad pered: lood mobiilsusest ja paigal püsimisestKui vaadelda intervjueeritud inimeste v?ljar?ndeprotsessi jutustustes, on üheks lugusid ühendavaks teguriks ahelmigratsiooni mustri j?lgimine – r?ndlejad eelistavad kolida piirkonda v?i linna, kus on ennast juba varem sisse seadnudm?ni nende sugulane v?i tuttav, kes aitab uustulijal j?rje peale saada (vrd Bryceson & Vuorela 2002: 21). Mitmed intervjueeritavad r??givad, et alguses elasid nad sugulaste juures. Samuti r??gitakse teistest olulistest inimestest – s?pradest, tuttavatest ja isegi ametnikest –, kes on aidanud intervjueeritavaid Soomes nende sealviibimise esimeste n?dalate v?i kuude jooksul. Niisugustel abistajatüüpi tegelastel on v?ga t?htis roll v?ljar?ndelugudes. Juhtub, et n?iteks sotsiaalametnikke mainitakse intervjuudes nimepidi.Soome kolimise p?hjustest r??kides t?stavad intervjueeritavad esile ena-masti kas (ingeri)soome juuri v?i turvalisema ja stabiilsema elu otsingu. Re-migrandi staatusega Soome kolinud inimestel on üldiselt kalduvus r?hutada Soome
kokkukuuluvust Soomega (vrd
164), ?igusta-maks end ümbritseva ühiskonna ees kui etnilisele kodumaale ümberasujat.11 Selles kontekstis tundub veidi üllatavana ümberpaiknemise praktilise külje r?hutamise suur osat?htsus intervjuudes. Paljud jutustavad, kuidas nad on tulnud ?ppima v?i t??le, ning ka Soome p?ritolu intervjueeritavad ei too esile oma tausta isegi juhul, kui see on hiljem v?imaldanud neile juriidilise ?iguse Soome j??da. V?ib-olla tahavad nad r?hutada hakkamasaamist, j?ttes endast pigem t??ka ja toimetuleva inimese mulje, eeldades, et t??le v?i ?ppima tulnuid v?etakse ühiskonnas paremini vastu. ?helt poolt kirjeldavad intervjueeritavad Soome tulekut kui juhust (“nii lihtsalt juhtus”). Teiselt poolt on m?rgata, et nad konstrueerivad ümberpaiknemisest m?testatud-l?bikaalutud narratiivi. Sellistes narratiivides kujutatakse migratsiooni planeeritud tegevusena kui l?bim?eldud otsuse tulemust. Siiski on v?imalik, et migratsioon on kujunenud kavatsuslikuks v?i t?henduslikuks tagantj?rele, sellest jutustades. Nagu Bri-gitte B?nisch-Brednich () kirjutab, luuakse immigratsioonilugusid selleks, et kohaneda muutustega, n?ha migratsiooni positiivsena ja tunda end oma tunnetes kindlana. Vahest see kindlus sünnib just tagantj?rgi, aastaid p?rast kolimist.12Neid m?lemaid tendentse – viiteid nii juhuslikkusele kui ka kaalutletud otsusele – on v?imalik leida isegi ühest ja samast intervjuust, nagu on m?rgata 59aastase Vene Karjalast Soome kolinud ingeri p?ritolu naise loos (H16: 9, 52). Esialgu Helmi m?rgib, et ei olnud mingit konkreetset otsust v?i plaani kolida, ta lihtsalt juhtus seda tegema. Helmi kolmest lapsest kaks olid juba varem koli-nud Soome, esialgu ?ppima ning seej?rel t??le. Ta j?rgnes lastele, l?ks nendele appi, kui neil olid oma elus rasked ajad. Helmi mees ei tahtnud kolida, kuid hiljem ta siiski j?rgnes perele. Sama intervjuu edenedes selgitab Helmi siiski, et ta kolis kasvava kindlusetuse, ebakindla tuleviku t?ttu. Ta jutustab kordu-vatest sissemurdmistest nende koju Venemaa Karjalas, vargustest aiamaal,
www.folklore.ee/tagused136
Pihla Maria Siimvarastatud paatidest. Ka tütar kirjeldab ema p?hjalikku ettevalmistust Soome tulekuks (H33: 169). Helmi intervjuust tundub, et kuigi jutustaja loob sidemeid Soomega, on tema loos siiski t?htsam endisest kodumaast vabanemine. Sellele osutab kodumaale mitmete negatiivsete tunnuste omistamine. Emotsionaalne distantseerumine endisest elukohast v?ib olla vajalik selleks, et luua sidemeid uue kodumaaga (Davydova –255).
valikul ei r?huta Helmi kuigi palju oma ingerisoome p?ritolu, vastupidiselt oma tütrele, vaid toob esile peresidemed, vajaduse olla oma laste ja lastelaste l?hedal.R?ndelugudega on huvitav v?rrelda nii Soome kolinud pereliikmete kui ka nende p?ritoluriiki j??nud sugulaste r??gitud narratiive esimestest Soome-rei-sidest. Intervjueeritavad on üpris tihti kirjeldanud naabermaa v?i esivanemate kodumaa esimese visiidiga seotud tundeid ja kogemusi. M?ningatel juhtudel r??givad need jutud kohtumisest millegi v??raga, mille p?rast inimesed olek-sid tahtnud esimesel v?imalusel koju tagasi p??rduda. Teised j?llegi leiavad Soomega kontakti n?iteks ühise, juba lapsep?lves omandatud keele kaudu. Paljude soome p?ritolu ümberasujate kodukeel ei ole soome keel, kuid on neid, kelle vanavanemad k?nelesid soome keeles ja nad kuulsid soome keelt vana-vanemate juures veedetud ajal. N?iteks ingeri p?ritolu üle 50aastane naine Terttu r??kis oma esimesest Soome visiidist j?rgmiselt:Esimene kord, kui s?itsin v?lismaale, ka mina muretsesin v?ga, sest see oli esimene kord. Aga kui j?udsime kohale, seal oli üks tüdruk [naerab], m?ngis koeraga ja riidles koeraga millegip?rast, ja vaat siis meenus mulle see lapsep?lve keel. Vaat see, miski [nagu] koore alt, see, mis lapsep?lves oli, selline tuttav, selline omane, et tundub [keegi naerab], nagu oleks see sama, mis oli meil lapsep?lves, just seesama keel, k?ik s?nad olid arusaadavad, k?ik oli selge. Kuidagi rahulik hakkas. (Ingeri p?ritolu naine, elab Vene Karjalas. H31A: 35.)M?nes r?ndenarratiivis on kohanemist h?lbustava tegurina nimetatud sugu-v?sa soome juuri ja l?hedustunnet soome keele ja kultuuriga. Perelugude ja traditsioonide abil on loodud j?rjepidevust identiteedile, kuigi soome tausta ja traditsioone N?ukogude Liidus tihtipeale v?ljapoole pereringi ehk avalikus ruumis ei esitletud. Pere oli koht, kus sai etnilisust alal hoida. Terttu ja osa tema ?desid-vendi ei ole oma ingerisoome taustast hoolimata tahtnud Soome kolida. Nende hinnangul on ümberasumine eelk?ige m?ttekas noortel. Nende enda elu on m??dunud Vene Karjalas, juured ja “k?ik” on seal olemas. Soomes on hea külas k?ia, aga kodus on parem (H31: 31–33).Narratiivid 1990. aastate alguses aset leidnud ümberasumisest meenutavad omadustelt k?ige rohkem seiklusjutte. V?ljar?nne t?hendas paljudele s?na otseses m?ttes hüpet tundmatusse – nad j?tsid k?ik selja taha, tagasiminek ei oleks enamasti m?eldav olnud. Piiri ületamine polnud nii lihtne nagu t?na-
M?etagused 56
137?le piiride liikuvad pered: lood mobiilsusest ja paigal püsimisestp?eval, kahe riigi vahel pendeldamine ei tulnud veel k?ne alla, ja see kujundas ka suhteid l?hteriiki j??nud sugulastega. Toon kokkuv?tte ühest ulatuslikust ja emotsionaalsest loost, mis on liiga pikk (peaaegu 4 lehekülge litereeritud intervjuust) siin t?ismahus tsiteerimiseks. Jutustaja, 40aastane Tanja elas lapsep?lves Eestis. P?rast abiellumist 20aastaselt l?ks ta elama abikaasa juur-de Venemaale. Nad olid Peterburis peaaegu 10 aastat. Nende peres kasvas kolm last. Tanja kirjeldab detailirikkalt pere kolimist Soome, mis tuli veidi üllatusena ka talle endale. Oma loos r?hutab ta juhuslikkust ja sündmuste kiiret kulgu. Ta nimetab sündmuste arengu seisukohalt mitut olulist isikut nimepidi, n?iteks Soome kutse saatjat ning Ingeri liidu t??tajat, kes pakkus ümberasumise v?imalust. Tanja jutust v?ib aru saada, et esialgu oli tema mees elukoha vahetamisest rohkem vaimustatud ning koguni Soome kolimise init-siaator. M?ned aastad p?rast Soome kolimist abielupaar siiski lahutas ja mees suundus tagasi Peterburi. Elukoha vahetamine on enamasti pere ühine otsus, ent selle m?ju pereliikmete omavahelistele suhetele on raske ette ennustada.K?isin soome keele kursusel Peterburis, lihtsalt huvi p?rast, meil ei olnud mingit kolimise plaani, ma ei olnud isegi kuulnud, et ingerisoomlased saavad Soome kolida. Siis ma j?rsku kuulsin, et mu n?bu l?ks Soome, ta oli esimeste lahkujate hulgas. Aga ta kolis kuidagi, ei ?elnud kellelegi midagi, ma ei tea misp?rast. Me elasime kohe Soome vaksali k?rval. Iga hommik kuulsin rongi saabumist ja v?ljumist, nad m?ngisid mingit rahvalaulu kogu aeg. Ma kuulsin seda ja m?tlesin, et oleks kihvt Soomes k?ia millalgi, aga ma ei m?elnud kunagi, et kolida, minna elama sinna. Mu mees oli taksojuht. ?kskord üks tütarlaps v?ttis takso ja r??kis talle, et ta elab Soomes soome mehega. Mu mees kasutas kohe juhust ja ütles talle, et ta naine on soomlane ja palus tal vormistada kutse meie jaoks, et Soomet külastada. L?ksin kutsega Ingeri liitu n?u küsima, ma ei olnud kunagi k?inud v?lismaal. Seal oli see Leila, vaatas mu passi, kus oli kirjas “soomlane” ning küsis mu k?est, kas ma ei tahaks Soome kolida. Lihtsalt proovida, kas mulle meeldib seal. ?tlesin, et pean oma mehe k?est küsima. Ta andis aja konsulaati, see oli vist kolm p?eva hiljem. K?ndisin koju ja nutsin. Muidugi tahtis mees minna. Kolme kuu p?rast olime juba Soomes. Me l?ksime v?ikse Moskvit?iga, j?relk?ru oli ka asju t?is. S?itsime umbes 16 tundi, meil ei olnud isegi Soome kaarti. Meil oli 300 Soome marka, meie s?ber ütles, et meil pole midagi vaja. Tol ajal polnud isegi v?imalik v?lisvaluutat kodus hoida. Oli miinus 30 kraadi, Vene tollis l?ks viis tundi aega, v?ikeste lastega. Pidime lahti pakkima k?ik asjad, mis meil kaasas olid, mul on pilt ka kuskil. Soome tollis nad lihtsalt soovisid meile head reisi. See oli imeline tunne. Meie Raissa l?ks vetsu seal ja ka tema ütles kohe: ema, mulle meeldib Soomes. Nii me siis
www.folklore.ee/tagused138
Pihla Maria Siimsaabusime, olid j?ulud. Me t?histasime alati j?ule, aga ma ei taibanud, et ei olnud hea m?te teel olla 26. detsembril. Mitte keegi ei olnud t??l. Me l?ksime politseijaoskonda, j?rgmisel p?eval t??j?ubüroosse, siis sotsiaal-t??büroosse. Ma ei r??kinud soome keelt eriti h?sti, aga meil ?nnestus hakkama saada – nagu pimedad kassipojad. Ma ei saanud aru, miks meil oli vaja minna sotsiaalt??büroosse. Nad arvutasid midagi, ütlesid et me peame panka minema, siin on 5000-margane t?ekk. Ma peaaegu surin. See oli meie jaoks nii suur summa. Ja ma kartsin seda kasutada, sest ma ei teadnud, millal ja kuidas me saaksime j?lle raha. Lapsed olid üllatunud, n?hes nii palju v?rvilisi asju poodides, nad ei olnud harjunud sellega. Me saime suurema korteri siis, kui ?ppisin r??kima soome keelt. Peterburis olime elanud, viis inimest ühes toas. Inimesed aitasid meid Soomes palju. Raissa ?petaja organiseeris meile m??blit ja inimesed t?id meie lastele ka m?nguasju. ?ks p?ev, kui me tulime koju, ootas ukse taga kaks kilekotit?it Barbisid. Ma arvasin, et mu tütred l?hevad hulluks. Venemaal oli neil ainult üks Barbi. Mu lapsed olid nii ?nnelikud. J?rsku oli neil k?ike, oma tuba, nukke, k?ike, nad olid p?ris ?nnelikud. Selline oli meie kolimine. (Ingeri p?ritolu naine, elab Soomes. H8: 8–9.)Sageli kirjeldatakse oma esimesi muljeid Soomes ning ümberasumisega kaasne-nud üllatusi, nii positiivseid kui ka negatiivseid. R?huasetus s?ltub sellest, kas ümberasumist hinnatakse ?nnestunuks v?i mitte. Intervjueeritavad nimetavad tihtipeale neid Soome algusaegadel aidanud inimesi, kuid m?nikord r?hutatakse nimelt seda, et nad on algusest peale ilma abita hakkama saanud – eelk?ige k?ib see sotsiaaltoetuste kohta. M?rkimisv??rne Tanja loos on see, et interv-jueeritav kirjeldab migratsioonikogemust ja sellega seotud tundeid oma laste kaudu. Arvestades seda, et v?ljar?ndamist on tihti p?hjendatud t?igaga, et see on parim lahendus laste tulevikule m?eldes, pole see siiski nii üllatav. Pealegi v?ib oma tundeid olla raske kirjeldada v?i analüüsida. Kergem on r??kida laste reaktsioonidest. Teisalt elatakse laste kogetud tagasil??ke valusamalt üle, kui ümberasumise eesm?rk on olnud just nende elu paremaks muutmine.Oma lugude kaudu suhestavad r?ndlejad ennast üldiste immigratsiooni ja immigrante puudutavate diskursustega. Jutustades v?ivad nad justkui vaidlustada üldisi arusaamu, mida nad eeldavad ühiskonnas levinud olevat, v?i kinnitada neid. Neid eeldatavaid arusaamu v?ib aimata jutustuste “taga” olevatest s?nastamata seisukohtadest. N?iteks on endise N?ukogude Liidu aladelt Soome kolinud heterogeenses rühmas soomlastega abiellunud naised üsna madala staatusega – nii rühma-siseselt kui ka ühiskonnas laiemalt. See kontekst aitab m?ista viisi, kuidas soome mehega abiellunud 45aastane Ok-sana enda Soome tulekust r??gib. Oksana lugu erineb paljuski eeldatavast v?i stereotüüpsest Soome kolinud ja soomlasega abiellunud vene p?ritolu naise loost. Ta peab vajalikuks r?hutada, et tal oli Venemaal juba “k?ik” olemas – ta
M?etagused 56
139?le piiride liikuvad pered: lood mobiilsusest ja paigal püsimisestei tulnud Soome otsima paremat elu, nagu tavaliselt eeldatakse. Algul Oksana isegi ei kavatsenud kolida. Aga siis ta armus ja j?ttis endise elu, oma ema ja 14aastase lapse Venemaale, et avastada – elu soome mehega polnudki selline, nagu ta oleks oodanud, ning kuus aastat hiljem nad lahutasid.Tulin [Soome] kaheksa aastat tagasi. Oma elukutselt olin inglise keele ?petaja. Viimasel ajal olin t??tanud ekspordi- ja impordijuhina v?ikses Saksa ettev?ttes, p?rast Ameerika ?rmas. Olin v?ga rikas naine, minul oli k?ike. Palju raha, kaks kodu. [---] Siis armusin soomlasesse ja j?tsin k?ik ja tulin Soome elama. [---] Ma ei tahtnud Venemaalt ?ra tulla. Paljud tahtsid v?lismaale saada, aga mina ei tahtnud. Mul oli k?ik [olemas]. Olin nii rikas, mul oli oma autojuht, oma koduabiline ja mul polnud midagi vaja. V?ib-olla vajasin ainult kogemust, et minu elu ei olnud nii raske, olin kui laps, m?tlesin, et elu on minu jaoks, k?ik on lihtne, k?ik on kena. Arvan, et elu Soomes oli p?ris karm, aga vajalik ?ppetund minu jaoks. Mul on tegelikult hea meel selle üle. Kuigi vahepeal on p?ris raske. (Naine, kolinud Soome Venemaalt. H3: 2, 20.)Paljud asjad Oksana elus ei ole Soomes l?inud nii, nagu ta eeldas. Oksana jutustab, et tema abikaasa ei tahtnud, et ta ?piks soome keelt v?i k?iks t??l. Lisaks oli mees hiljem ka v?givaldne. M?nes m?ttes v?ib Oksana loos t?hel-dada vaikse allaandmise elemente, teisalt ei kavatse Oksana alistuda. Ta on t?lgendanud oma negatiivseid kogemusi positiivsel moel, ?eldes, et need olid tegelikult vajalikud etapid tema elus, tagamaks sisemist kasvu, muutmaks teda paremaks inimeseks. V?ib v?ita, et ta on eba?nnestumistest kujundanud enda jaoks positiivse (v?tme)narratiivi (vrd Kaivola-Bregenh?j 2008), millel on tema enda silmis eriline t?hendus ja mille abil on v?imalik lootusrikkalt ka tulevikku vaadata. ?htlasi on Oksanale muutunud t?htsamaks ka religioon: ta on unistanud isegi kloostrisse minekust, ta ainult ootab, et ta noorem laps suuremaks saaks.Laste ja p?ritoluriiki j??nud sugulaste vaadeMigratsiooni vaadeldakse enamasti just t?iskasvanud r?ndlejate vaatevinklist (hinnates kohanemist vastuv?tva ühiskonnaga). Mitmekesisema pildi saami-seks otsustasin heita pilgu erinevate pereliikmete lugudele, v?rreldes t?iskas-vanud migrantide lugusid noorte ümberasujate ning ka p?ritoluriiki j??nud sugulaste jutustatud lugudega – nad k?ik n?evad ümberasumist veidi erineva nurga alt.14–20aastaste laste r??gitud lugudes on ümberasumise spontaansust ja ettearvamatust r?hutatud rohkem kui t?iskasvanute intervjuudes. Suures
www.folklore.ee/tagused140
Pihla Maria Siimosas on see tingitud asjaolust, et kolimise otsuse on vastu v?tnud vanemad. Lapsed on lihtsalt j?rgnenud neile. Paljudel intervjueeritutest, kes kolisid kas lapsena v?i noorukina, ei ole ümberasumisest konkreetseid m?lestusi, kuigi nad on maininud n?iteks m?lupilte piiril seismisest külmal talvep?eval, ning h?mmeldust poodides, kus oli k?ike uut ja ilusat (viimasel juhul on jutt perest, kes kolis Soome 1990. aastatel). Noored on jutustanud pigem sellest, kuidas nad Soomes omal ajal kooli l?ksid, oskamata s?nagi soome keelt. Tuleb ette ka seda, et murdeealisi lapsi on tahetud l?hteriiki vanavanemate juurde tagasi saata – eemale s?pradest – kui nad Soomes on pahandustesse sattusid. Toon n?ite Soome kolimise kirjeldusest intervjuu ajal 17aastaselt Katjalt, kes oli Soome tulnud umbes kaheksa aastat enne selle intervjuu tegemist. Pereisa ja Katja ?de elasid tol ajal juba Soomes, aga erinevates piirkondades. Kolimine oli Katjale t?ielik üllatus: ta ema otsustas koju tagasi mitte p??rduda, kui nad Soomes puhkust veetsid. Katja ema r?hutas oma loos (H1: 11) seda, et ta proo-vis kuni viimase v?imaluseni elada lastega Venemaal. Kuna kodumaal palka regulaarselt v?lja ei makstud, raha saadi 2–3 kuu tagant, survestas abikaasa teda kolima Soome. Konkreetset ümberasumissituatsiooni ta intervjuu v?ltel ei kirjelda.Pihla: Millised olid k?ige suuremad muudatused sinu elus seoses Soome kolimisega? Kas sa tahtsid siis kolida ja mida sa m?tlesid [enne kolimist] ja kas see oli kuidagi teistmoodi siis?Katja: Tegelikult seda polnud üldse planeeritud, me tulime siia emaga külla niisama, suvepuhkuseks. Ja siis ema otsustas, et v?tame ja saadame meie passid sinna viisa-, v?i sinna tolliametnikele, v?i mis see on, et nemad pikendaksid viisasid. Ja sinna need passid j?id. Siis tuli aeg kooli minna ja ema ütles, et proovi k?ia koolis siin [P. naerab]. Niiviisi üsna kiiresti tuli [see otsus]. Ja nii ma proovin, ikka veel [naerab]. [---] See oli selline v?ga spontaanne kolimine. Ei planeeritud midagi. Alguses oli ikka v?ga raske, kolisin veel sellisesse ümbrusesse, kus ei olnud ühtegi venelast ja polnud harjutud v??ra kultuuriga. K?ik vaatasid sellise pilguga, et mis sa siin teed ja mis k?ike. Oli just selline vanus, et oleks vaja suuremat ?de ja k?ike, just pidin temast lahku minema, see oli p?ris r?nk.Pihla: Kas su ?de j?i tollal, et ta ei tulnud?Katja: Jah. See oli niiviisi, et k?igepealt kolis ta siia, 16aastaselt [---]. Ja siis, ta elas siin natuke alla kahe aasta, ei pidanud rohkem vastu ja kolis sinna [Venemaale tagasi], ja siis just meie kolisime siia. Nagu vahetanuks rolle. [---] (Naine, kolinud Soome Vene Karjalast H2: 15–16.)Vanemal ?el oli Soome eluga raske kohaneda, sest ta tuli Soome ilma pereta. Katja tunneb, et ka temal oleks kohanemisel vaja olnud suurema ?e tuge. Tsi-taadis ning intervjuus üldisemalt r?hutatakse pere rolli, aitamaks uue kesk-
M?etagused 56
141?le piiride liikuvad pered: lood mobiilsusest ja paigal püsimisestkonnaga kohaneda: “just see pere t?hendus selles etapis, et pidada vastu selles olukorras, olla v?imeline kohanema, kuna tead, et ei ole üksinda, et on keegi toetamas, see on v?ga suur asi” (H2: 58). Katja leiab, et raskused on teda emaga ühendanud. Teisalt on ema ootused tema suhtes v?ga k?rged, ema r?hutab hea hariduse omandamise t?htsust ning m?nikord on Katja tundnud, et surve ja ema ootused on muutunud m?neti koormavaks.Intervjuumaterjalides leidub palju n?iteid lugudest, kus kirjeldatakse hak-kamasaamist raskustest hoolimata. Nende lugudega proovitakse julgustada noori uues ühiskonnas raskustega toime tulema. Teisalt ei saa ka tagasip??r-dumist l?hteriiki t?lgendada üheselt allaandmisena. N?iteks Katja ?de, kes p??rdus tagasi Venemaale, asutas seal oma ettev?te ning on oma ?ritegevuses leidnud v?imalusi ?ra kasutada Soomes veedetud aega. Lisaks saab ta Vene-maal elades olla vanaisa l?hedal. Suhteid Soomes elava noorema ?e ja emaga kirjeldab ta suurest vahemaast hoolimata samuti l?hedastena. Ta aitab oma ?de ja ema v?imalusel ka rahaliselt. Sugulaste abistamine ei toimu ilmtingi-mata suunal sihtriigist l?hteriiki. See on tulnud v?lja ka teistes intervjuudes.Siin uuritava materjali p?hjal n?ib, et oma sünniriigist lahkumine Soome kolimise eesm?rgil ei ole vanemale p?lvkonnale tavaliselt unistuseks. Oma koduriigiga seob neid n?iteks (ise ehitatud) maja, maakodu, sugulased, s?b-rad ja sotsiaalne ümbruskond üldiselt. Paljudes intervjueeritud peredes, kus noorem p?lvkond on kolinud Soome, on vanemad j??nud (v?hemalt esialgu) l?hteriiki. Osa vanema p?lvkonna inimestest, kes on kolinud Soome, on teinud seda, j?rgnemaks oma lastele ja lastelastele, et olla oma j?rglaste l?hedal. See peegeldab ka p?lvkondade-vahelise hoolitsemise j?tkuvat t?htsust.L?hteriiki j??nud sugulased on m?nikord kogenud, et pereliikmed pole neid piisavalt informeerinud oma plaanidest teise riiki kolida. Heli, ühe 70aastase intervjueeritava kirjelduse j?rgi oli tema ainsa poja pere Soome kolimine temale suur katastroof. Tal oli v?ga raske selle m?ttega harjuda, aga teisalt tundis ta, et ta ei saa teha midagi, et poja pere plaani kuidagi takistada:Mul oli ikkagi suur katastroof, sellep?rast, et siis ma j?in ju jumala ük-sip?ini. Mul ei old enam kedagi, vot oleks, et nigu, nigu teisi lapsi oleks olema veel, et siis need teisedki j??vad siia v?i midagi niisugust. Tema mul ainuke oli, ja tema pere, ja mul teisi ei old, noh. Vend on maal, noh temaga nüüd l?bi ei k?i midagi palju. Ja ega siis temast nagu abi ka pole midagi, noh [P: Mm]. Ta oli ikka nigu minu pere ja, ja, ja nii. Ja midagi teha pold. (Naine, elab Eestis. H39: 43.)Heli kaotust suurendas t?ik, et lisaks poja perele polnud tal Eestis selliseid sugulasi, keda ta oleks l?hedaseks pidanud. Ka Heli mees oli surnud, samuti paljud temavanused sugulased ja s?brad. K?ik see kasvatab üksildustunnet ning paneb m?tisklema Soome kolimisele. Poja 76aastane ?mm Irja elab sa-
www.folklore.ee/tagused142
Pihla Maria Siimmuti Eestis ning naised helistavad üksteisele suhteliselt tihti, et vahetada infot laste pere k?ek?igu kohta. Sarnaselt Helile on ka Irja pidanud m?tlema Soome mineku peale, kuna ta tervis on kehv ja ta ainus tütar on Soomes. Irja poeg elab küll Eestis, tema l?hedal, ent enda eest hoolitsemas n?eks ta siiski parema meelega tütart. Selge, et minia pole tema silmis sama, mis tütar. Veelgi huvitavam aspekt on v?ib-olla see, et hoolitsemist n?hakse eelk?ige naiste, mitte meeste kohustusena.Aga nüüd ma olen mures, mis minust saab, ma olen juba vana. Kui ma enam ei j?ua, siin on turg h?sti l?hedal, nüüd ma k?in v?hemalt turul ja mul on jalad haiged, p?lved on nii haiged. A kui ma enam hakkama ei saa, mis minust saab siis [naerab]. Siis pean minema Soome [naeran]. Tütar on ikka tütar, minia on ikka minia. Ega ma ei ütle, et ta mu vastu paha on, aga tütrega kuidagi suhtled rohkem [P: mjah]. (Ingeri p?ritolu naine, elab Eestis. H40: 61.)Eakatel inimestel pole reisimine enam kuigi kerge, mida v?ibolla n?itlikustab Vene Karjalas elava 80aastase mehe unelm saada (kui tervis lubab) Soomes enne surma veel üks kord kokku oma Rootsis elava vennaga (H38: 55). Mitmed eakad intervjueeritavad on r?hutanud, et nooremas eas on tore reisida küll, aga vanuse lisandudes on nad hakanud eelistama paikset elu. Paljud vanurid pole harjunud kasutama uuemat tehnikat, mis p?him?tteliselt v?iks muuta suhtlemise eemal elavate pereliikmetega kergemaks.13 Ilmnes, et intervjuude l?biviimise ajal oli vanema p?lvkonna inimeste peamiseks suhtlemisviisiks he-listamine, kusjuures eakamad inimesed pigem ootasid k?net lastelt ja lastelas-telt, mitte ei helistanud nendele ise. 2013. aasta sügisel Eestist Soome kolinud peresid intervjueerides14 selgus, et see pole oluliselt muutunud, kuigi kümne aasta jooksul on kasutusele v?etud uusi suhtlemiskanaleid, eriti noorema p?lv-konna puhul. Vanem p?lvkond on uue tehnika kasutamisel ettevaatlikum, paljudes peredes tuleb neile helistada tavalise telefoni, mitte Skype’ga. Kui ma küsisin ühelt 7aastaselt lapselt, kas ta r??gib eesti vanaemaga telefonitsi tihti, vastas ta: “Ei, emme ei luba”. Emale on laua- ja mobiiltelefonik?ned liiga kallid ja helistamist on vaja piirata, sest vanaema ei kasuta Skype’i.Paljud, kes alguses otsustasid koju j??da ega l?inud sugulastele Soome j?rele, peavad vanuse lisandudes uuesti oma otsust kaaluma. Nad kardavad, et nad ei saa ilma v?lismaale kolinud l?hedaste abita hakkama. Vananevate sugulaste eest hoolitsemine on Eestis ja Venemaal endiselt l?hedaste ülesan-deks. Vanadekodusid ei peeta arvestatavaks alternatiiviks ning tihti on küsimus ka rahas – eakate hooldekodud on liiga kallid. Kuna vanem p?lvkond on omal ajal hoolitsenud laste ja lastelaste eest, v?ivad nad vastuteeneks oodata enda eest hoolitsemist. Inimesed on mures ka hoolduseta j??nud suguv?sa haudade p?rast (haudade t?htsusest vt v?rdlevalt ka Assmuth 2013). “Ma veel olen see,
M?etagused 56
143?le piiride liikuvad pered: lood mobiilsusest ja paigal püsimisestkes k?ib [---] veel neid haudasid harimas ja kui nüüd mina nüüd kaon, ma ei tea. Vaevalt et see Tarmo sealt Soomest neid tuleb puhastama. Ta ei saa oma isagi hauda siia puhastama tuldud, mis sa veel siis muud r??gid” (H39: 135).Soome l?inud noorem p?lvkond n?eb hargmaist elu tavaliselt pigem positiiv-selt, kuigi nad mainivad ka neid (telefonis) taga nutvaid, l?hteriiki lapselapsi igatsema j??nud vanaemasid. Vanavanemad muretsevad ka lastelaste keeleos-kuse p?rast. M?nes peres on nii juba juhtunud, et vanavanematel ja lastelastel (v?i nende kaasadel) puudub ühine keelt. Oma tulevikuplaanid seovad noored pigem Soome v?i m?ne kolmanda riigiga, aga mitte l?hteriigiga. Kodumaale j??nud sugulased suhtuvad nt (ingeri)soomlaste ümberasumiskampaaniasse tavaliselt kriitilisemalt ning r??givad hargmaise elu ja Soome kolimise nega-tiivsetest külgedest üldse avameelsemalt. Nad on intervjuudes kirjeldanud ka protsessi, mille k?igus nende Soome kolinud sugulased on Soomes elatud aja jooksul muutunud v??raks. Nad leiavad, et ümberasujad ei m?ista enam p?ritoluriigi igap?evaelu. Ka r?ndlejad ise on m?nikord ?elnud, et nad ei saaks enam tagasi p??rduda, sest elu p?ritoluriigis on niiv?rd muutunud, et ühiskond on neile v??raks j??nud. Vahepeal kadunud v?rgustikud ning uues asukoha-riigis omandatud t??kogemus, haridus v?i ühiskondlikud normid v?ivad ka raskendada p?ritoluriigiga suhestumist (Kalev & Jakobson ).Piiride ületamine ja selle m?ju pereleRiigipiiri ületamine Eestist ja Loode-Venemaalt Soome on N?ukogude aja, 1990. aastate ning isegi kümne aasta taguse ajaga v?rreldes muutunud j?rjest lihtsamaks. Euroopa Liidu kodanik saab nüüd Eesti ja Soome riigipiiri ületada m?rkamatult. Eesti liitumine Schengeni ühtse viisaruumiga 2007. aasta detsembris t?hendab ühtlasi, et Eestisse saab tulla ka teistes Schengeni liikmesriikides v?lja antud viisadega. Alates 2003. aastast on Soomes lubatud topeltkodakondsus, mis t?hendab, et Venemaa kodanikud ei pea oma kodakondsusest Soome kodakondsuse saamisel loobuma. 2002. aastal vastu v?etud seaduse kohaselt v?ib Venemaa kodanikul olla ka teise maa kodakondsus, kuigi Venemaal k?sitletakse sellist inimest alati ainult Vene kodanikuna. Intervjuude l?biviimise ajal m?jutasid Soome ümberasunud inimeste otsust Soome kodakondsus v?tta v?i v?tmata j?tta paljuski veel piiride ületamisega seotud küsimused. Mitmed Venemaalt kolinud intervjueeritavad v?itsid, et nad ei taotle Soome kodakondsust, sest Soome kodakondsetena peaksid nad Venemaale sugulastele külla s?iduks viisa taotlema. Piiride ületamine oli problemaatiline n?iteks juhul, kui pere oli kolinud Venemaalt Soome ja neil oli Venemaa kodakondsus, aga samal ajal tahtsid nad külastada ka Eestis
www.folklore.ee/tagused144
Pihla Maria Siimelavaid sugulasi. Kui neil oli ainult Vene pass, oli Eesti külastamiseks vaja viisat (H8, H27).Suur osa soome juurtega Ida-Soome ümber asunud peredest on tulnud Vene Karjalast ning kontaktid Vene Karjala ja Ida-Soome vahel on tihedad. Rii-gipiirist hoolimata on Vene Karjalast tulnud intervjueeritavatel enda s?nul suhteliselt lihtne külastada p?ritoluriiki. Oluline ongi m?rgata vahemaade suhtelisust. Alati ei m?ngi olulist rolli niiv?rd riigipiir, kuiv?rd vahemaade pikkus ja nende l?bimise lihtsus. Petrozavodskis elavate inimeste s?nul on neil Ida-Soomes elavaid sugulasi külastada lihtsam kui n?iteks Peterburis v?i m?nes kaugemal asuvas Vene Karjala linnas v?i asulas elavaid sugulasi. Venemaale (ja Eestisse) minnakse ka tooma selliseid tarbekaupu ja toiduaineid, mida on Soomest kas raske hankida v?i mida peetakse kalliks, tuuakse ka sugulaste tehtud hoidiseid. Nagu eespool mainitud, ei ole pereliikmetele abi osutamine ühesuunaline.M?nikord on piiride ületamine osutunud keeruliseks v?i isegi v?imatuks hetkel, mil seda on teha tahetud, ning see teema t?statub ka intervjuudes. Eriti 1990. aastatel toimunud ümberasumisega seoses on inimesed m?nikord kartnud, et piirid v?idakse j?lle sulgeda. 1991. aastal oligi Soome ja Venemaa vaheline piir suletud kolm kuud, ja üks intervjueeritavatest, umbes 45aastane naine, on j?rgnevalt kirjeldanud oma ahastust olukorras, kus ta perekond on oma sugulastest lahutatud, teadmata, millal nad saavad j?lle piiri ületada: “Aga peale seda oli raske, kui tulime, aastal 1991, kui oli riigip??re ja nii eda-si ja piirid olid suletud ja tuli selline otsus Soomest, et ei tohi riigist v?ljuda mitte kuskile ja, see oli raske. Ma ei v?inud m?elda, et ei saaks kunagi n?ha ja kohtuda oma sugulastega” (H15: 66).Oma hirmudest on r??kinud nii elukohta vahetanud inimesed ise kui ka kodumaale j??nud sugulased, kes n?iteks kirjeldavad oma hirme ümberasunud sugulaste saatusega seoses. 70aastane Heli on kirjeldatud olukorda, kus Soo-me l?inud sugulastega ei ole alguses ühendust hoitud sel m??ral, nagu oleks tahetud, just nimelt sel p?hjusel, et kardeti nendest kontaktidest pahandusi. N?iteks ei julgenud nad kirjutada v?i Eestisse tulla koduigatsusest hoolimata, sest kartsid, et ?kki sunnitakse neid Eestisse tagasi tulema v?i siia j??ma (H39: 99, 101). Mainitakse ka, et helistamine on kallis, mis v?ib m?jutada m?ne pere ühenduse hoidmist.Pihla: Kas te hoiate palju ühendust v?i? (H: Ah?) Et palju hoiate ühendust nendega, et helistate ja?Heli: No nüid. No varem oli ka nii, et ei saanudki olla, aga nüüd on siis, noh aga ega siin ei saa ka palju midagi, helistada palju ei saa. K?ik on kallis. Noh, nüüd nad on akand nagu, rohkem, rohkem nagu siin ka k?ima ja siis ikka tulevad siia ja k?ik noh, on nagu nagu paremaks l?ind. Aga
M?etagused 56
145?le piiride liikuvad pered: lood mobiilsusest ja paigal püsimisestvahepeal l?ksid siin aastad m??da nii, et me ei saand üldse kokku. M?ni kiri v?ibolla tuli ja oligi k?ik. Ja ega siis ma ei tea telefoniga ka palju helistada ei saand midagi, sest noh lihtsalt ma ei tea, nemad ise pelgasid seda jah, no minul pold h?da midagi, aga nemad lihtsalt ei helistanud. (Naine, elab Eestis. H39: 45.)Hirmud p?rinevad paljuski N?ukogude Liidu ajast, mil v?imud kontrollisid reisimist ja ühenduse hoidmist v?lismaal elavate sugulastega. Ka juhul, kui inimesed ei ole seda ise kogenud, on neil olemas vanema p?lvkonna vahendatud kogemus sellest. ?ks 30aastane naine jutustas, kuidas ta vanaisa sai 1970. aas-tatel kirja temaga sama perekonnanime kandvalt inimeselt, kes oli s?ja j?rel sattunud Austraaliasse ja otsis nüüd oma sugulasi. Vanaisa kartis oma pere p?rast ja j?ttis kirjale vastamata ning hoopis h?vitas selle (H33: 42). V?lismaal elavatest sugulastest oli parem mitte r??kida: “Vanaonu veenis ema, et ta ei r??giks sellest, et meil on sugulasi Soomes, sest ta oleks muidu lastud t??lt lahti. Ei tohtinud omada sugulasi v?lismaal. See on ka üks p?hjustest, miks praegu on soov reisida ja maailmas ringi vaadata” (H12: 26). ?hes rühmain-tervjuus ?eldakse otse, kuidas ingeri pere kartis esimeste hulgas Venemaalt Soome ?ppima l?inud laste p?rast. “Sest teadsime, mis juhtus meie vanema-tega [---] et üht?kki suletakse piir, sellised kartused olid. [---] Hirmud olid igal juhul s?ilinud vanematelt, v?hemalt meie p?lvkonnale. Et nendega juhtus nii, ja nemad kandsid edasi meile, selle hirmu” (H31: 34). M?ned Vene Karjalas intervjueeritud inimesed ei ole andnud luba intervjuu arhiveerimiseks, ning selle otsuse tagant v?ib ilmselt leida analoogilisi hirme. ?ks 81aastane mees ütles, et ta kardab, et intervjuu sattumine vaenlase k?tte v?iks p?hjustada probleeme ta Soomes elavatele sugulastele, kuigi ta n?ustus samas, et ei ole intervjuu jooksul ?elnud Soome kohta midagi halba (H28).Piiriga on seotud paljud v?imuaspektid – kellel on kontroll piiri ületamise v?imaluste üle. Ka t?nap?eval ei saa r??kida vabast liikumisest: liikumine ja piiride ületamine on m?nele raskem, m?nele kergem. Piiride ületamise v?imalus s?ltub n?iteks sellest, millise riigi pass reisijal on ning milline on tema staatus asukohariigis. Umbes 50aastane naine on intervjuus kirjeldanud olukorda, kus tema liikumist Venemaale on piiratud, sest ta on Soomes registreerunud t??tuks. Ta ütles, et ootab pensionip?lve, et siis saaks vabamalt k?ia Vene-maal ja veeta seal pikemaid perioode oma lapse ja lapselapse juures. Hierarhia v?ljendub ka m?istetes, mida kasutatakse inimeste liikumisest avalikkuses r??kides – mobiilsusega viidatakse eliidi ja haritud inimeste liikumisele, t??-lisr?nde puhul r??gitakse negatiivsemas toonis immigratsioonist (Bryceson & Vuorela ). See kajastub ka r?ndlejate enesem??ratluses: tundub, et osa neist ei seosta end immigrantidega (ega taha, et teisedki seda teeksid) ja r??givad immigrantidest pigem kui teistest.
www.folklore.ee/tagused146
Pihla Maria SiimAmetnikele lisaks on piiriületust v?hemalt kaudselt kontrollinud ka muud ringkonnad. Soomlaste ümberasumiskampaania ajal on kohalikud Ingeri lii-dud v?tnud vastu Soome elamaasumise avaldusi. Minu intervjueeritavad on vihjanud kahtlustele, et liidu esimehed on oma positsiooni kuritarvitanud, v?imaldades oma sugulastele ja tuttavatele parema positsiooni Soome mineku j?rjekorras.15 Inimesed on v?ljendanud ka pettumust, et neil pole olnud v?ima-lik j?rgneda oma vanematele ja ?dedele-vendadele, vaid nad peavad ootama j?rjekorras v?i otsima m?ne muu legaalse p?hjuse Soome kolimiseks: nagu mainitud, pere taasühendamiseks loetakse v?ljastpoolt Euroopa Liitu tulevate inimeste puhul pereliikmeks ainult alaealised lapsed ja abikaasa.16M?ned intervjueeritute tuttavad v?i pereliikmed on p?rast m?nda aega Soomes elamist otsustanud tagasi p??rduda l?hteriiki, n?iteks abielulahutu-se tagaj?rjel vms. Lahutuse j?rel on ka juhtunud, et piiri(de) ületamist on l?hteriiki naasvale endisele abikaasale proovitud teha raskeks v?i isegi v?ima-tuks. N?iteks 16aastane tüdruk kirjeldas olukorda oma peres p?rast vanemate lahutust, mil lapsed j?id emaga Soome, isa aga p??rdus tagasi Venemaale, j?rgnevalt: “Isa poleks tahtnud minna [tagasi Venemaale], ja siis ema tegi mingi sellise süsteemi, et teda ei lastud Soome [tulla lapsi vaatama], neil olid hirmsad tülid ja puha. Ema p?rast isa ei saanud tulla, ta on ikka hirmus ki-bestunud tema peale sellep?rast” (H23: 65). Tihtipeale aktualiseeruvad piiride ületamisega seotud probleemid kriisiolukordades, kui pole aega, v?imalust ega jaksu formaalsustega tegeleda. N?iteks l?hedase ootamatu haiguse, ?nnetuse v?i surma puhul oleks kiiresti vaja teise riiki saada, aga selleks pole v?imalik ette valmistuda. 30aastane Anni on kirjeldanud üsna detailselt olukorda, mis pani ta uuesti kaaluma Soome kolimise v?imalust. Soome olid asunud elama ta ?de, vend, ema ja k?ige viimasena ka isa. N.? tuumperest oli Venemaale j??nud ainult tema (lapsi v?i elukaaslast tal polnud). Küsisin, kas ta ei ole m?elnud Soome kolimise peale:Anni: No ütleme nii, et kui minu vanemad kolisid, t?hendab kui mu isa kolis, ta proovis ka mind veenda, aga mind hoidsid siin paljud asjad, ütleme nii. Ei olnud erilist tahtmist s?ita. Hiljem, kui ta suri, sain aru, et mu pere on seal, t?hendab mul on raske s?ita edasi-tagasi, tahaks, et saaks iga hetk kohtuda ema, [?e, vennaga]. Meil juhtus nii, et kui isa suri, olin siin [Venemaal] ja mul ei olnud isegi viisat. Selline olukord oli, k?ik m?tlesid sellele ja p?rast tekkis, mitte ainult et soov, vaid lausa tungiv vajadus sinna ?ra minna, aga ei v?etud vastu. (Naine, elab Vene Karjalas. H33: 15.)Materjali hulgas leidub ka humoorikaid lugusid piiride ületamise raskustest seoses sugulaste külastamisega, mis n?itab inimeste v?imekust naerda tagant-
M?etagused 56
147?le piiride liikuvad pered: lood mobiilsusest ja paigal püsimisestj?rele oma raskuste üle – loos k?neldava sündmuse toimumise hetkel polnud see kindlasti naljakas. Eestis elav Irja jutustas mulle, kuidas ta tahtis külastada Soome elama l?inud sugulasi. Tal oli vaja kutset, mida hiljuti Soome kolinud tütre pere ei saanud talle ise veel saata. Kutse saatis üks pere tuttavatest. Pii-ril, kui oleks olnud vaja kutset n?idata, ei leidnud aga Irja seda mitte kuskilt. Ka ei suutnud ta meelde tuletada kutse saatnud inimese nime. Tal ?nnestus siiski üle piiri saada, ja hiljem oli hea selle juhtumi üle koos naerda (H40: 56).Konkreetsed piirid ?gureerivad ka fotodel, mille abil on
jagada ümberasumise kogemust p?ritoluriiki j??nud sugulastega. Heli, kelle poeg oli perega Soome l?inud, n?itas mulle palju pilte poja pere teekonnast Soome ja
siis t?histamas oma esimesi j?ule ja poja sünnip?eva Soomes kohe sinna kolimise j?rel ja veel palju muidki fotosid poja perest Soomes (H39: 103–104, 107). Neid fotosid n?idates jutustas ta sündmustest nii, nagu oleks ka ise neis osaline olnud.Kui pereliikmed ei ela samas riigis ja neil puudub ühine argip?ev, v?ib juhtuda, et peresuhted ja kohustused tuleb uuesti üle vaadata ja l?bi aruta-da. V?ib v?ita, et selles situatsioonis lugude jutustamine, fotode vaatamine ja viimasel ajal j?rjest rohkem ka sotsiaalmeedias suhtlemine v?ivad v?hemalt mingil m??ral asendada tavap?rast vahetut suhtlemist, aidates kaasa pere-tunde s?ilimisele hargmaises kontekstis. Pereelu m?ned aspektid – n?iteks üksteise eest hoolitsemine – n?uavad siiski pereliikmete kohalolekut ja seovad inimesi kohaga v?ga konkreetsel moel. M?nikord on v?imalik r??kida eemalt hoolitsemisest, aga hooldamisega seotud tegevused n?uavad enamasti vahetut suhtlemist, füüsilist kontakti, aega ja kohalolekut (vt Zechner ), millest kodumaale j??nud vanemad sugulased k?ige rohkem puudust tunnevad.Kokkuv?tteksMigratsiooniuurimustes on pikemat aega t?helepanu p??ratud eelk?ige elu-kohariiki vahetanud inimeste kohanemisele uue asukohamaa majanduslik-sotsiaalse ja kultuurilise keskkonnaga ning ümberasumise t?mbe- ja t?ukete-guritele. Integratsioonikeskses uurimuses on l?htutud oletusest, et uus asu-kohariik on (v?i peaks olema) tulijatele uus kodumaa. Inimeste hargmaistele v?rgustikele v?i mitmepaiksusele ei ole selles kontekstis t?helepanu p??ratud v?i on seda peetud pigem erandiks (Rolshoven 2007: 21). Viimase paariküm-ne aasta jooksul on hakatud rohkem r?hutama inimeste paralleelseid seoseid kahe v?i mitme riigiga, ning transnatsionaalsus on t?usnud üheks keskseks p?hisuunaks interdistsiplinaarses migratsiooniuurimises (vt Vertovec 2007: 961–964). Ka kultuuriuurijad on j?rjest rohkem p??ranud t?helepanu inimeste,
www.folklore.ee/tagused148
Pihla Maria Siimideede ja asjade liikumisele, protses